63

VÕTA HETK

Võta hetk, et mõelda sellele, mis oli täna Sinu päevas hästi. Leia see miski, mis tuli Sul hästi välja. Võib-olla suutsid mõned olukorras jääda rahulikumaks kui tavaliselt, võib-olla suutsid trennis rohkem keskenduda tehnikale, võib-olla võtsid aja enda jaoks. Leia see miski, mis oli hästi ja ole tänulik. Täna end nende väikeste sammude eest, mida Sa enda jaoks teed, et jõuda veel parema minani. Tihti on meile eesmärgid nii olulised, et unustame selle, et ka väiksed sammud väärivad tunnustust ning märkamist. Võta hetk, et mõelda sellele, mida Sa enda heaks täna tegid.

Kunagi kui olin endaga mitte just kõige parem sõber, olin kurb, et ei jõudnud kohe sinna, kuhu tahtsin. Mulle tundus, et kõik peab käima kiiremini ja kui kukud, siis järelikult see pole ikka mulle ja et elu teab paremini. Tegelikult aga polnud ma harjunud mõtlema sellele, mis on hästi. Mu mõtted tiirlesid kogu aeg selle ümber, mida mul veel pole. Või mida ma veel saavutanud pole. Isegi, kui ma sain millegagi hakkama, millest olin unistanud… ja sain ka teiste inimeste kiidusõnad, siis tundus ikka, et seda on liiga vähe või et liiga palju on puudu õnnest/rahulolust. Puudu oli minu märkamisoskus. See, et märkaksid väikseid asju, mis tegelikult on nii olulised.

Istusin õhtul elutoa diivanil, lugesin mõnda inspireerivat raamatut ja pärast seda oli mul rutiin mõelda sellele, mis oli hästi. Alguses oli see tehislik ja kõik see, mis tundus, et on hästi, oli pealiskaudne. Aga see oli okei, sest kusagilt pidi alustama ja tekkima see rutiin, et oskad päeva jooksul märgata. Mitte ei torma kogu aeg ühest punktist teise, märkamata mis seal vahepeal oli. Eesmärkidega on sama… me kaardistama võib-olla algus- ja lõpppunkti ja kui me lõppu ei jõua, siis ei vääri tunnustust, sest oleme luuserid… aga vahepealsed sammud? Kas need pole mitte õpetlikud ja märkamist väärt?

Tagasi minnes selle juurde, et istusin õhtuti diivanil ja leidsin need asjad, mis olid selles päevas hästi. Mida aeg edasi, seda enam ma märkasin ja mul oli seda, mille üle mõelda ja mida meenutada. Mitte et mu päevaplaan oleks oluliselt muutunud, vaid muutus minu suhtumine. Suhtumine sellesse, kuidas ma midagi märkan ja milliseid emotsioone mingi sündmus minus tekitab. Ja see oli hea… Hea aeg, et vaadata enda sisse ja õppida end tundma. Ja analüüsida seda, miks negatiivsust ja kriitikat nii palju on, enda sees. Ja siis sain aru, et kui ma päev läbi alateadlikult otsin vigu ja tegelen sellega, et saaks öelda, et on halvasti… siis täpselt nii on ka.

Hetkel ma õhtuti enam ei mõtle sellele, mis hästi läks. Kuidagi automaatselt on päevad muutunud ilusamaks ja on palju ilusaid mälestusi/hetki, mida meenutada. Ja kokkuvõttes see muutis mu suhtumist ja õpetas märkama. Olen tihti tabanud end mõttelt, et kuidas ma selle õnne olen ära teeninud? Head inimesed enda ümber? Inimesed, kes tahavad tulla trenni? Kes tulevad mind tänama ja naeratavad või ütlevad midagi, mis läheb südamesse. Ja iga soe naeratus teeb mu nii õnnelikuks. Ringi liikudes on alati kusagil olemas see keegi, kes naeratab. Kas siis tänaval keegi, klienditeenindaja või kolleeg. Lase sellel naeratusel enda südamesse pugeda ja naerata vastu.

anne
anne

Leave a Reply