Anne Hanni | VENEETSIA
15016
post-template-default,single,single-post,postid-15016,single-format-standard,theme-c-net,woocommerce-no-js,ajax_fade,page_not_loaded,,paspartu_enabled,paspartu_on_bottom_fixed,qode_grid_1300,qode-content-sidebar-responsive,columns-4,qode-theme-ver-1.6.7,qode-theme-c-site theme,wpb-js-composer js-comp-ver-5.5.2,vc_responsive

VENEETSIA

Kell on saamas kohe-kohe kuus hommikul ning päike pole veel tõusnud. Ööbin Veneetsia lähistel kämpingutes ning hetkel on veel kõik rahulik – mõned üksikud puhkajad käivad siin-seal ringi, kuid suuremat liikumist pole. Panen oma fliisi murule, vaatega merele. Kõrvaklapid peas, alustan hommikuse trenniga. Kuna olen ise BodyBalance’i treener, siis on mul hea lihtne kava teha ükskõik kus, sest kava on peas. Vesi lainetab õrnalt ning õhus on tunda kargust. Mida soojemaks saab mu keha, seda soojemaks muutub ka õhk. Peagi ärkab ka päike ning ühe hetkega on kargusest saanud soe suvepäeva hommik. Linnud lendavad mere kohal ning õrn tuul sasib mu juukseid. Peagi algab venitusosa ning pärast seda heidan end pikali, võtan liblika asendi ning sulgen oma silmad.

Hingan sisse seda värsket merelõhna ning tunnen iga keharakuga, kuidas mu keha lõdvestub. Naudin täielikult seda hetke – seda päikselist hommikut, seda merelõhna, õrna tuult ning imeilusat vaadet Veneetsiale. Iga välja hingamisega vajub mu keha järjest rohkem fliisile ning tunnen, kuidas pinged kaovad ning saan täielikult lõdvestuda. Mõned sügavad sisse-välja hingamised ning aeg on alustada imelise päikselise päevaga.

14079674_10202113511075411_2448068946517446076_n

image

Kui ma peaksin Veneetsiat kirjeldama, siis teeksin ma seda järgmiste sõnadega: “Eemal, mere- ja taevapiiri vahel on sinakas linna siluett. Nagu oleks avanud muinasjuturaamatu kaunite illustratsioonidega. Selja taha jääb kaunis sadam väikeste paatidega ning teekond viib üle silla ning sealt edasi mööda kitsast tänavat järgmise kanalini, mida mööda sõidavad gondlid. Päike tantsib vee pinnal. Hoolimata kuumast suvepäevast ei ole kõrgete majade vahel liiga palav. Kõik, mida näen, on lummavalt kaunis: luukidega aknad, paadid sõitmas kanalil ning väikesed sillad. On vaikne ja rahulik – pole linnakära, signaalitamist ega autode müra. Nagu viibiks muinasjutus, mis on esmapilgul ebareaalne tegelikkus.”

Jah, just nii muinasjutuline on see linn. Jalutasin hästi palju ning tõesti olin seal linnas nagu väike laps kommipoes, sest kõik oli nii ilus. Võin öelda, et see on üks ilusamaid linnasid, kus ma olnud olen. Uskumatu, et ma seda ütlen, sest hingelt olen ma vist suurlinnade fänn, mulle meeldivad pilvelõhkujad, mulle meeldivad mitmerealised autoteed, kollased taksod, suur rahvamass, tuledes särav kesklinn – ehk siis võiks märksõnaks võtta New York. Kuigi see on linn, kus ma käinud pole, aga piltidelt tundub nii minu linn. Kui ma Roomas käisin, siis tundsin seal end ka koduselt – miski ikka tõmbab mind suurlinnade poole. Aga seevastu Veneetsia, Kapri saar ja mõned Prantsuse provintsilinnad on oma olemuselt nii armsad, et seal kuidagi aja väärtus on hoopis teine.

image

image

image

Veneetsia külastamine oli tõeline puhkus – näed, et inimestel pole kiire. Nad naudivad hetke, seda kulgemist ja seltskonda. Jalutades tänavatel lihtsalt naudid, elad hetkes, sest teistmoodi poleks seal võimalik, vähemalt mitte siis kui külastad linna esmakordselt. Kuigi kilomeetreid sai läbitud omajagu, siis kogu see aeg Veneetsias oli imeline puhkus – imeline muinasjutt.

No Comments

Post A Comment