22

VÄÄRTUS

Mul on üks hea tuttav, keda ma imetlen ja ta pani mind mõtlema millegi olulise üle. Tal endal on kolm last ja see, kuidas ta oma lapsi kasvatab, on imeline. Kui tihti tuleb 5-aastane lasteaialaps selle peale, et tervele rühmale joonistada südamekujulised kaardid ja kirjutada kaardile, kui kallis igaüks neist on? Või kui tihti mõtleb üks 5-aastane poisiklutt üldse sellele, et keegi on kallis ja ta tahab, et ka teised seda teaksid? Või kui tihti täiskasvanud inimene julgeb öelda, kui oluline keegi talle on? Millal sa viimati ütlesid sõbrale, et ta sinu jaoks kallis on ja et sa hindad ta olemasolu?

Ja see teadmine, et on olemas selline laps, pani mind mõtlema selle peale, et milline on hea lapsevanem või mis on need väärtushinnangud, mida ma tahaksin, et mu lapsed teaksid. Mul veel lapsi pole, aga see ei takista mõtlemast oma lapsepõlvele ja sellele, mida mina elus hindan. Ja kui laps on nii väikesena nii hooliv, nii armas, nii siiras, siis ilmselgelt peavad ta vanemad olema teda hästi kasvatanud, sest see pole õpitav ei televiisorist ega ka lasteaiast. Ja ma tõesti imetlen seda ja leian, et see on miski, mida ma ise tulevikus soovin õpetada oma lastele.

Edasi liikusid mu mõtted veel natuke edasi ja selles suunas, et milline see ideaalne lapsevanem on. Okei, enamus vangutasid siinkohal pead, et ideaalsust ei eksisteeri. Aga ma arvan, et on olemas siiski viisid, kuidas saab last õpetada hindama seda, mis tal on, õpetada teda liikuma unistuste ja eesmärkide poole, õpetada seda, kuidas suhelda teiste inimestega ja kuidas neid väärtustada.

Jalutasin mõned päevad tagasi Kadrioru pargis ja kuulsin, kuidas üks poiss emale ütles, et ta vihkab teda. Ja selle peale käratas ema, et emale ei tohi niimoodi öelda, et vali oma sõnu. Mida rohkem meid püütakse vaigistada ja alla suruda, seda enam tekib soov end veelgi valusamaid sõnadega väljendada. Ma olen kindel, et laps, kes on õppinud vanematelt hoolivust ja seda, kuidas teiste inimestega suheldakse, ei ütle seda, sest tal pole põhjust selleks. Sest, kui on õpetatud arutama probleemide üle ja õpetatud kuulama, siis ei teki olukorda, kus peaks kellelegi nii ütlema. Mulle tundub, et just väikese või algklassilapselt peegeldub suurepäraselt ära see, millised on vanemad ning millised on nende väärtushinnangud.

Minu kui lapse kõige suurem unistus on näha oma vanemaid õnnelikuna. Näha nende teekonda eesmärkidele lähemale jõudmisel, näha nende positiivsust ja näha seda, kuidas nad teevad seda, mida armastavad ja naudivad seda. Ja minu jaoks ongi õnn see, kui lapsevanem tuleb koju ja räägib õhinal sellest, kuidas ta päev möödus, mida huvitavat ta tegi ja kuidas ta lahendas teele sattunud takistused. Ja see sära silmades ja see positiivsus hääles – see on parim, mida lapsevanem lapsele võib anda. Pärast seda, kui lapsevanem on õhinal oma päevast jutustanud, tundub enda päev ka kohe helgem ja soov rääkida just õnnestumistest on palju suurem.

Kunagi olin ma veendunud, et rahulolu peitub asjades, et mida uuemad ja kallimad asjad mul on, seda õnnelikum ma olen. Ja nii mõtlesingi, et suurena kavatsen ma osta lastele kõik selle, mida nad tahavad, et nad ei peaks kunagi mõtlema sellele, et klassikaaslasel on, miks mina ei saa. Ja olin veendunud, et mida rohkem maiustusi ja mida rohkem taskuraha, seda õnnelikum ma oleksin. Nüüdseks on õnneks see aeg nüüd möödas ja ma ei leia, et need oleksid väärtused, mis on jaoks tegelikult olulised. Minu jaoks on lapsevanema aeg palju enam väärt, kui rahatäht, millega küll hetkel annab rõõmutunnet tekitada, kuid eriti kaua see ei kesta.

anne
anne

Leave a Reply