Anne Hanni | ÜLIKOOLIST
14124
post-template-default,single,single-post,postid-14124,single-format-standard,theme-c-net,woocommerce-no-js,ajax_fade,page_not_loaded,,paspartu_enabled,paspartu_on_bottom_fixed,qode_grid_1300,qode-content-sidebar-responsive,columns-4,qode-theme-ver-1.6.7,qode-theme-c-site theme,wpb-js-composer js-comp-ver-5.5.2,vc_responsive

ÜLIKOOLIST

Ülikooli lõpetamisest on nüüd natuke möödas ja tundub igati õige hetk, et panna oma mõtted kirja seoses kooliga. Kui alustada päris algusest ehk siis sisseastumiskatsetest, siis sain ma sisse tegelikult mitmesse kohta ja lõpuks jäid sõelale Tallinna Ülikooli riigiteadused ja kunstiõpetus. Kuidas ma kunsti sisse sain, on minu jaoks tegelikult siiamaani müstika, sest mu realistlik joonistamise oskus on täiesti olematu. Kuigi samas katsed koosnesid neljast osast: essee teemal, mida ma hindan kunstiõpetaja juures, realistlik portree, kompositsiooniline joonistamine ning vestlus. Ja sisse saamisel arvestati ka kahe parima riigieksami keskmist, seega selle kohapealt oli sisse saamise lootus üsna suur.

Miks ma läksin õppima kunsti, aga mitte näiteks konkreetset kunstieriala? Kolm aastat tagasi ma polnud tegelikult kindel, mida ma õppida tahan või mida ma soovin enda elus teha (ma pean silmas just, mis tööd). Küll aga mulle meeldis kunst alates 7. klassist ja see tundus täpselt sellise ainena, mida edasi õppida, isegi, kui ma konkreetselt selle paberiga midagi ei tee. Ütlen ausalt, et see mõtlemine aitas mul veidi rahuneda ja endaga vaherahu sõlmida. Kui käisin esimestes loengutes, siis ma mõistsin, et see pole mulle. Lihtsalt need üldained, realistlik joonistamine ja maal – ei ole minu teetassike.

Ma sundisin end küll õppima realistliku joonistamist, jätsin meelde lihtsad reeglid ja proovisin kujutada sama inimest pildil, kes mu ees seisis, aga ma feilisin kõik need korrad. Ja aasta lõpu poole ma loobusin tegemast midagi, mis lihtsalt polnud see, mida ma teha tahtsin. Seega lähenesin oma moodi inimesele ja õppejõud ei parandanud mu “vigu” ka, vaid lasi lihtsalt seda teha, mis ma tegin. See mõjus ühtepidi julgustavalt, sest ma hindan seda, kui õpetaja suudab inimesesse alles jätta selle loovuse ja kujutamise vabaduse, aga teistpidi… Ma olin natuke kuri, sest töid hindas komisjon ja neil on oma ettekujutus realismist ning joonistamisest. Esimesel aastal vaevlesid ma tihti motivatsioonipuuduse käes, ma ei jõudnud väga tihti kooli ja ma kõhklesin väga tihti, kas ma ehk ei peaks eriala vahetama. Aga ma polnud selle jaoks piisavalt julge, et võtta vastu see otsus.

Esiteks sellepärast, et mul polnud ühtegi head mõtet, mida õppima minna. Ja kui mul pole paremat plaani, siis tundus ka imelik loobuda millestki, mis võib kokkuvõttes töötada, kui ma annan sellele võimaluse. Seega rabasin ma suvel teha palju tööd ja kui ma lõpuks olin nii väsinud pikkadest tööpäevadest, siis leidsin, et parim, mis ma teha saan, on jätkata kooli sügisel. Teise aasta algus oli ka üsna keeruline, aga kuna ka õde ja vend kolisid Tallinnasse ja me koos elasime ja lisaks oli ka linn tuttavam, siis läks ka elu koolis lihtsamaks.

Kuigi jõudsin ma ka siis mõelda sellele, et kas see on ikka õige, mida ma õpin ja mingi hetk oli aeg otsustanud selle minu eest. Ehk siis 1,5 aastat sai täis ja kuna õppeained olid juba huvitavamad ehk siis sai lõpuks ometi teha seda, mis tundus õige ehk realism ei olnud enam kohal number üks. Langetasin otsuses, et ma lõpetan ja lihstalt naudin aega neid ülesandeid tehes, mis mulle meeldivad ja kus ma tahan edasi arendada. Ja mingi hetk ma avastasin armastuse graafilise disaini vastu ja kujundusülesanded olid mu lemmikud.

Mida rohkem ma viilida tahtsin ja mõelda sellele, kuidas ma ikka midagi ei oska, seda raskem oli mul ka koolis.

Ülikooli viimane aasta oli mu lemmik, sest esiteks oli kõik tuttav. Õppejõud aktsepteerisid mind täpselt sellisena nagu ma olen ehk siis mu oma käekirja ja kujutluslaadiga. Ja ka ained olid sellised, millele sai loovamalt läheneda. Mäletan, et paarile sõbrannale ma ütlesin, et kui ma saan inglise keele B2 taseme kätte, siis ma võin julgelt öelda, et ülikool oli kerge. Ma ei saa öelda, et ülikool otseselt raske oli. Ta oli raske senimaani, kui ma ei saanud aru, mida minult nõutakse, kui ma puudusin ja oma asju õigel ajal ära ei teinud. Ehk, mida rohkem ma viilida tahtsin ja mõelda sellele, kuidas ma ikka midagi ei oska ja ei taha, seda raske mul oli.

Samas viimasel aastal ma tõesti nautisin nii paljusid aineid, et ma imestasin, et kuidas ma enne nii totu olin ja aru asjadest ei saanud. Ma usun, et ma olen nende aastatega palju sisemiselt kasvanud ja arenenud, mis tegelikult ongi üks ülikooli eesmärkidest. Ja praegu, kus mul on diplom käes, olen ma rahul sellega, et ma selle teekonna ette võtsin. Võib-olla kui ma teeks midagi teisiti, siis ma käiks algusest peale korralikult koolis ja võtaks kõrvaleriala. Ja võib-olla kui ma oleksin täna gümnaasiumilõpetaja, täpselt samade teadmistega, mis mul hetkel on, läheks ma kehakultuuri õppima, mis mul tegelikult kolm aastat tagasi üldse valikus ei olnud. Kuigi kehalise kasvatuse õpetaja oli veendunud, et ma peaksin seda õppima minema, aga nagu näha, siis teda ma ei kuulanud.

No Comments

Post A Comment