3

ÜKS INIMENE KÜMNEST TEEB SEDA TÖÖD, MIDA ARMASTAB

Sattusin kuulama Alar Ojastu intervjuusid ja mul on hea meel, et ma taasavastasin. Tegelikult esmakordselt sain Alariga tuttavaks pea neli aastat tagasi ja juba sellel ajal oli ta minu jaoks super inspireeriv inimene. Tema intervjuust jäi mu kõrvu üks mõte, millel soovin natuke pikemalt peatuda. Üks inimene kümnest teeb tööd, mida armastab – seda on masendavalt vähe. Seda, et meie ümber on palju inimesi, kes armastavad vinguda, teame me vist kõik. Ja võib-olla oleme ehk tabanud end küsimas endalt, et miks see nii on? Ma olen endalt seda mitu-mitu korda küsinud ja peamiselt juhtub see pärast seda, kui ma kohtun mõne sellise inimesega. Need inimesed pole rahul ei sellega, millist tööd nad teevad, ei sellega, millise autoga nad sõidavad ja nad vinguvad veel saja kümne asja pärast, mida neil ei ole või mis peaksid paremad olema ja ma räägin siinkohal materiaalsetest asjadest. Ja kui ma küsin, et mis tööd Sa siis teha tahaksid või kuhu jõuda, siis inimene kehitab õlgu. Kui juhtub, et vestluse käigus siiski selgub see miski, mida inimene teha tahab, siis väidab ta, et ta ei tea, kas ta saaks sellel kohal töötada ja et kas ta on ikka piisavalt hea ja veel mõningad põhjused, miks mitte proovida või pingutada selle nimel, et unistuste tööd teha.

Kuid palju me teame aga enda ümber inimesi, kes tõeliselt armastavad oma tööd? Või lihtsalt nende puhul me oleme kadedad, et neil hästi läheb ja peame neid inimesteks, kellel elus tuleb kõik liiga kergelt, ilma et nad peaksid ise pingutama? Igatahes mul on hea meel teada selliseid inimesi, kes naudivad oma tööd, kes armatavad seda, mida nad teevad ja kes annavad endast parima seda tööd tehes. Nendega on alati mõnus suhelda, sest nad kiirgavad positiivsust ning oma tegudega oma nii inspireerivad. Teiseks meeldivad mulle väga edulood. Mulle meeldib kuulata, kuidas inimesed on leidnud oma tee, kuidas nad on taikistustest üle saanud ja kuidas nad on leidnud ennast ja kõigest hoolimata oma unistuste poole püüelnud. Küsisin ühelt tuttavalt täna, kas ta armastab oma tööd. Kuigi ma teadsin vastust, siis eriti soojaks tegi südame see, kui ta ise naeratades vastas, et ta väga armastab oma tööd. Tõesti, seda on näha ka ja mul on nii hea meel, et ma teda tean.

Minult on tegelikult varem ka küsitud, kas ma armastan seda, mida ma teen? Mu vastus on enamasti, et ma armastan seda, mida ma teen, sest vastasel juhul ma sellega ei tegeleks. Kuid praegu on selline imelik aeg, õigemini mulle ei meeldi kunagi millegi lõpud, sest see tekitab minus alati tühja tunde ja teadmatuse. Ja nüüd, kus üks etapp on taas läbi – ülikool sai läbi, siis ma ei teagi kohe, millega tegeleda. Ma tean seda, et mul on üks asi natuke lõpetamata ehk siis ma tean, et see ei ole see, mida ma teha tahan enam, aga ma pole sellest ka täielikult loobunud – ehk mängib siin rolli mu mugavus? Või ehk see, et ma pole piisavalt julge, et see samm ära teha? Samas, ülejäänud tegevuste kohta võin ma küll seda öelda, et ma naudin neid 100% ja ma tahan pingutada ja anda endast parim. Seega ma arvan, et ma liigun õiges suunas.

Ma naudin neid hetki, kus ma saan trenne juhendada, kus ma saan inimesi motiveerida ja julgustada veel rohkem endast andma. Ma naudin seda, et ma näen, kuidas inimesed tulevad kaasa, kuidas nad pingutavad ja näevad vaeva, et mitte alla anda. Ja mulle meeldivad need hetked, kus ma saan inimestele tuletada meelde, et oluline on nautida seda hetke siin ja praegu. Mitte mõelda sellele, mis tuleb või mis on läinud, sest praegu pole sellel mingit tähtsust. Ning kõige armsam on see, kui pärast selle öeldut mõne inimesele ilmub naeratus. Ning need imelised hetked pärast tundi, kui mõni inimene tuleb Su juurde ja tänab Sind ja teatab, et olen talle eeskujuks. See tekitab nii sooja tunde ja paneb oma tööd veel rohkem armastama ja julgustab veel rohkem ennast edasi arendama.

anne
anne

Leave a Reply