43

TEEKOND – KAS VÄHEM OLULISEM KUI MEDAL?

Ma olen mõnda aega mõelnud motivatsioonile, eriti ehk sellepärast et ise trenni andes võib nii mõnigi kord juhtuda seda, et ühel päeval tuleb klient trenni ning ta ei soovi trenni teha, sest tal pole piisavalt motivatsiooni. Või mõnel teisel hetkel, peamiselt siis, kui midagi ei lähe nii nagu sooviks, siis tekib ka motivatsioonipuudus. Põhjuseid, miks me sinna motivatsioonipuuduseni jõuame, on erinevaid, kuid üks on kindel, et peame sellega tegelema ja mitte laskma ennast häirida. Kui midagi läheb halvasti, võta kaasa kõik see, mis sa sealt õppisid ja juba oled sa paremas seisus, kui olid enne kui halvasti läks. Sa oled juba õppinud.

Võta endaga kaasa kõik see, mis sa õppisid ning sa oled juba parem kui eelmine kord.

Ja enamasti on sul mitu võimalust – sul on võimalus proovida uuesti ja ikka oma unistus ellu viia. Sa pole sellepärast kaotaja, et sa korra libastusid või paar korda – see pole üldse oluline. Oluline on teekond ja see, et sa teekonnal õpiksid, kogeksid ja lõppeesmärgini jõudes oled sa lisaks sellele, et said “linnukese” kirja, ka õppinud midagi olulisemat, mida ainuüksi eesmärgi saavutamine ise ei anna. Mis kasu on lõputunnistusest, kui sa pole midagi õppinud? See on kõigest paber, mis näitab, et sa oled mingi teekonna läbinud ja jõudnud finišisse. Aga seda, kui palju sa õppisid teekonnal või palju sa teadmisi võtad endaga kaasa, et neid edaspidi rakendada, seda tead ainult sina ise. Ja just need teadmised, mis sa said on olulised.

Üsna tihti unustame selle ära, et teekond on oluline, isegi ka siis, kui me ei saavutanud seda, mida oleksime tahtnud või unistused ei läinud täide. Märtsikuu oli minu jaoks üsna emotsiooniderohke, sest teadsin, et tulevad kolme “asja” tulemused, mis minu jaoks on olulised. Ma olin andnud endast parima, ma olin pingutanud, olin mõelnud juba detsembrikuus, et märtsikuu tuleb superkuu, sest siis ma saan teada, kas ma jõudsin finišisse või ei. Aga teate, mis juhtus? Ma ei jõudnud mitte ühegi asjaga neist lõpptulemuseni ja ma olin endas pettunud, sest ma teadsin, et ma olen andnud endast parima, ma tegin kõik, et läheks hästi, ma pingutasin. Mingi hetk tabasin end mõttelt, et mis siis? Mis siis, et ma ei saanud seda “tulemust” lõppkokkuvõttes? Ma olin sellel teekonnal õppinud väga palju, ma olin targemaks saanud, tutvunud paljude uute inimestega, vaheetappidel tundnud eduelamust ja see teekond oli väärt kogemus, hoolimata sellest, et ma ei saavutanud oma lõppeesmärki.

Oluline on teekond, mille läbid. Ja veel olulisem see, millised teadmised sa teekonnalt kaasa võttad.

Õnneks on võimalus mul üks eesmärk siiski saavutada, mitte küll esimese korraga, aga ehk teise, kolmanda või neljanda korraga. Ja see kordade arv polegi kokkuvõttes oluline, sest iga kord õpib midagi ja loodan neid teadmisi rakendada, et teekond oleks oluline. Seega, kui kukud, siis tõused üles ja lähed uuesti ja uuesti, nii kaua kui vaja.

 

anne
anne

Leave a Reply