Anne Hanni | TALVEMUINASJUTT – 13 JA REEDE
15306
post-template-default,single,single-post,postid-15306,single-format-standard,theme-c-net,woocommerce-no-js,ajax_fade,page_not_loaded,,paspartu_enabled,paspartu_on_bottom_fixed,qode_grid_1300,qode-content-sidebar-responsive,columns-4,qode-theme-ver-1.6.7,qode-theme-c-site theme,wpb-js-composer js-comp-ver-5.5.2,vc_responsive

TALVEMUINASJUTT – 13 JA REEDE

Kuidas peo jaoks ettevalmistusi teha, kirjutasin oma üleelmises postutuses, mille leiad SIIT. Millised olid peol söögid-joogid, sellest kirjutasin lähemalt SIIN. Selles postituses kirjutan lähemalt sellest, milliseks päev kujunes.

Alustasin oma päeva kell kuus hommikul ning seadsin oma sammud peo paika, et üle vaadata, kuidas lauad panna ning alustasin vaikselt dekoreerimisega. Peagi liitus minuga ka õde ning koos oli juba lõbusam peopaigaga tegeleda. Lõuna ajal käisin veel trennis – trenniga on selline lugu, et kui vähegi võimalik, siis arvestan alati trenniga ja ärkan selle võrra varem üles, et jääks ka trenni jaoks aega. Pärast trenni ehk siis kusagil kell 13.30 alustasin lauakatmisega, klaasid said õigele kohale, dekoreerisin lauad ja hakkasin vaikselt ka söökidega tegelema. Suurema kokkamisega alustasin kolmest ning tegelikult pool tundi enne pidu olin juba söökidega valmis ning ka söögid said oma kohad laual. Samal ajal õde kaunistas ja sättis. Tund aega enne pidu liitus ka teine õde ja tegime koos viimaseid ettevalmistusi.

Kell 17.50 kleepisin viimase tähe seinale ning peokoht oli valmis ja ootas muinasjututegelasi. Esimesed külalised saabusid just sellel hetkel, kui kleepisin tähte. Kui alguses oli plaan teha tutvumismäng pool tundi pärast ametlikku peo algust, siis arvestades külalisi, lükkasin selle 15 minuti võrra edasi – nii olid suur osa külalistest kostüümides ja valmis alustama peoga.

Foto - Jake Farra

IMG_2350

Foto - Jake Farra

Kuna peol olid nii minu kui õdede külalised ja enamus inimesi üksteist ei teadnud, siis tundus igati mõistlikku ideena korraldada selline mäng, mis eeldaks suhtlemist ja võtaks sellise esimese hirmu ära. Tihti on nii, et uues seltskonnas on raske kohaneda. Lasin inimestel võtta paaridesse ja seista nägudega vastamisi, nii et kokku tekiks kaks ringi. Seejärel pidid sisemises ringis olevad inimesed liikuma viie inimese võrra paremale. Igaüks sai endale uue vestluspartneri, kellega tuli 2 minuti jooksul rääkida teemal, mis juhtus kui kell sai kaksteist. Lasin välimises ringis olevatel inimestel alustada rääkimist ja vestluskaaslase ülesanne oli küsimusi esitada ja rohkem teada saada. Seejärel sai igaüks jälle uue vestluskaaslase ja uue küsimuse, milleks oli, et kas usud, et 13 ja reede on halb päev ja täis ebaõnnestumisi? See kord rääkisid sisemises ringis olevad külalised. Ning viimane küsimus oli, et mida head on Sinuga juhtunud sellel aastal, kus aega oli 4 minutit ja mõlemad vestluskaaslased pidid sel teemal rääkima.

Pärast seda oli vabam hetk, kus sai rääkida omavahel ja mul oli hea meel, et enamus leidsid endale vestluskaaslase, kellega tutvust sobida ja selline mõnus õhkkond oli. Küsiti retsepte ja õhtul arutades söökide üle tekkis sõpradel nii palju ideid, kuidas võiksin oma oskuseid ära kasutada ja võtsin vastu ka ühe otsuse, mille kallal olen nüüd pool kuud tööd teinud. Aga sellest, mis käsil on, sellest juba lähemalt mõnes järgnevas  postituses. Pärast seda, kusagil 19.30 tegime muinasjututeemalise viktoriini ehk siis meeskonna moodustasid sama muinasjututegelased. Ja igal muinasjutul olid oma küsimused. Nii pidid minu sõbrad, kes olid Tuhkatriinu muinasjutus, koos minuga vastama küsimustele, mis puudutasid Tuhkatriinut (küsimused tegi üks õdedest, nii et küsimusi ei teadnud mina ka). Ütlen ausalt, et päris väljakutsuvad küsimused olid ja need eeldasid muinasjutu teadmist. Meeskonnatöö mõttes oli see väga tore ja nii mõnigi ütles, et tahaks Tuhkatriinu filmi vaadata.

IMG_2315

IMG_2310

Kaheksast tuli Jake Farra, kes tegi meist pilte ja edasi oli selline vabas vormis olemine ja mul oli superhea meel oma kalleid inimesi näha. Muidugi oleks super olnud, kui kõik oleksid saanud tulla, aga eks sellega on alati see, et sellist kuupäeva, mis kõigile sobiks, on raske leida. Igatahes superarmas päev oli ja pool kuud hiljem seda meenutada on nii tore.

Külalisi pildistas: Jake Farra

No Comments

Post A Comment