9

PUHKAMISEST

Kui tihti võtame me päevas aega iseenda jaoks? Et mõelda sellele, kuhu me tahame jõuda? Millised on meie eesmärgid? Või, mis on see, mida tehes tunneme me end tõeliselt hästi? Või kui tihti me üldse lubame endal teha selliseid asju, mis meile väga meeldivad? Sest tihti leiame me vabandusi, miks mitte nautida, miks mitte oma vabal hetkel tegeleda just meile meeldivate tegevustega.

Võib-olla oled üks nendest, kellel on raske keskenduda, sest ümber toimub nii palju seda, mis justkui takistab. Otsustad viimaks, et aeg on tegutseda, istud entusiastlikult laua taha ning hakkad tööd tegema. Ühtäkki annab arvuti märku, et saabunud on uued sõnumid Facebook’i, telefon annab märku, et sul on mitu vastamata kõne ja laual on paberite kuhi, mis annab märku, et nii palju on veel tegemata. Üsna tuttav tunne, eks? Mõnikord jäävad kohustused sootuks tagaplaanile ja kui nii-öelda tööaeg saab lõpuks läbi, jõuab kohale reaalsus – et kõik on tegemata. Ning see omakorda takistab nautimast vabu hetki, sest justkui peaks tegelema millegi muuga.

Kaks aastat tagasi, kui kohustusi tundus palju olevat, ei suutnud ma nautida ei trenni ega neid hetki, mil olin seltskonnas. Nii kui ma sain jääda oma mõtetega, mõtlesin sellele, mida kõike tuleb veel teha. Ja lõpuks oli selline olukord emotsionaalselt nii väsitav ja kurnav. Ma ei nautinud tegevusi, mis mulle enne meeldisid ja olin üsna tihti mures. Rääkisin oma mentoriga, kes soovitas mul lihtsalt puhata sellel hetke, kui ma olen endale puhkuse lubanud. Tundub loogiline, aga ma ei saanud algul aru, kuidas see täpselt välja näeb.

Puhka enne, kui jõuad ära väsida.

Mida ma siis tegin? Käisin hommikuti jooksmas ja alustasin sellest, et õppisin lihtsalt nägema pisidetaile enda ümber. Ma nägin seda, kuidas iga päevaga puud lähevad järjest rohelisemaks, kuidas muru kasvas ja kuidas hommikune päike jõel sillerdas. Järk-järgult õppisin lõdvestuma ja keskenduma jooksule, mitte mõtetele, mis mu peas olid. Pärast jooksu jalutamine aitas mul vaadata enda sisse ja õppisin oma keha kuulama. Üks oluline muutus veel, mis ma tegin. Kui pühapäeva õhtuti oli kõige raskem uinuda, sest ees ootas uus nädal veel vanade “võlgadega”, siis otsustasin, et pühapäevast saab päev, kus ma tegelen meelepäraste tegevustega. See muidugi tähendab seda, et reedel ja laupäeval tuleb kohustustega ühele poole saada, aga mõte tervest vabast päevast kõlab ju imeliselt?

Sinna läks üsna kaua aega, et pühapäev oleks päev iseendale, ilma kohustusteta või muremõtetega. Sest kui oled harjunud millegagi, siis algul on raske “rutiinist” välja tulla ning justkui tegeleda millegi uuega. Alustan pühapäeva tavaliselt ühe mõnusa hommikusöögiga – ehk see on üks vähestest päevadest, kus mul on aega hommikul nii palju, et ma võin midagi suuremat ette võtta ja pikalt nautida hommikusööki koos päikesekiirtega, mis aknast sisse paistavad.

Pärast sööki üks mõnus hommikujooks ja eriti pikk aeg duši all. Ühesõnaga iga tegevuse jaoks on nii piisavalt aega, et kuhugi ei pea kiirustama, mis on minu meelest pühapäeva võlu. Päeva jooksul jõuan veel tegeleda kas joonistamise, kujundamise või millegi muu meeldepärasega. Ja õhtu lõpetab mu lemmiktrenn – ehk siis BodyBalance. See on hea võimalus, kuidas panna oma nädalale mõnus punkt ja alustada uut nädalat täis laetud patereidega.

Seega teen ma enamasti ära kohe ülesanded, kui need minuni jõuavad ja ei lase nii kohustustel kuhjuda. Samas võimaldab see mul ka murevabamalt puhata, sest ma tean, et kõik on korras. Kui ka peaks jääma midagi tegemata, siis tegelikult pole hullu, sest kui ma olen hästi puhanud, suudan ma ka ülesandeid efektiivsemalt lahendada. Puhka enne, kui jõuad ära väsida.

anne
anne

Leave a Reply