1

MURETSEMISEST

Kui palju on meil elus jäänud midagi tegemata, sest me kardame ja muretseme oma tuleviku ees? Ilmselt vist nii mõndagi. Kolm aastat tagasi olin ma üsna suur muretseja, vähemalt võrreldes praegusega. Ülikooli esimesel aastal oli mul raskusi uinumisega, sest mu peas tiirlesid mõtted sellest, mida kõike ma veel tegema pean ja mis kõik veel tegemata on. Kõige raskemad olid pühapäevad, sest just siis tundsin ma, et ma oleks pidanud nädala jooksul rohkem tegema. Ainus, mille pärast ma ei muretsenud, oli kool. Ma pean silmas seda, et ma polnud mures sellepärast, kas mul on kooliasjad tehtud või mitte ja ma ei muretsenud isegi sellepärast, kas ma lähen kooli või ei.
Lihtsalt ma polnud enda valikus kindel ja ma ei leidnud ka põhjust, miks ma sellepärast peaksin muretsema. Küll aga tekitasid minus eelkõige stressi see, et ma pidin iseseisvalt saama hakkama firmaasjadega, müügi ja veel saja muu tegevusega, mida ma enne kunagi teinud polnud. Lisaks võtsin ma endale kohustuse mentori näol ja esinesin mitmel-mitmel koolitusel ja käisin ka Brüsselis esinemas. Reaalselt ma muretsesin sellepärast, kas ma oskan õiget nõu noortele anda, olles ise sealjuures ka noor. Kas ma saan avaliku esinemisega hakkama? Ja viimaks, kas ma saan ka inglise keeles laval esinetud.

Ja üks päev ma lihtsalt mõistsin, et nii ei saa. Ma ei suuda mitte midagi teha, kui ma ennast niimoodi piinan – ma pean silmad oma mõtteid. Ja ma küsisin nõu oma mentorilt, kellega me iga kuu nägime ja ta tundus natuke üllatanud olevat, et ma tõesti uinuda ei suuda. Ega ma vist ei kujutaks ka väga ette, et inimene, kes peaks eeskujuks oma tegemistega olema, selliste murede käes vaevleb. Aga, mis teha, nii see paraku oli, mis sest, et ma inimestele enesekindla mulje jätsin. Samas see aeg oli minu jaoks uskumatult õpetlik, ma sain tegelikult nii mõnestki hirmust üle – eelkõige hirmust esineda suure publiku ees laval. Ja veel mõned väiksemad hirmud, mis olid mu peas tekkinud.

Meelerahu ei saa Teile anda keegi peale Teie endi. – Dale Carnegie

Eelkõige õppisin ma puhkama! Ja puhkama päriselt, mitte nii, et ma lähen jooksma ja mõtlen sellele, mida kõike ma tegema peaksin. Vaid ma õppisin lihtsalt nautima neid aegu, kus ma ei pidanud midagi tegema. Näiteks trennis – ma keskendusin 100% trennile ja andsin endast parima – arendasin oma keha. Või kui ma otsustasin, et aeg on magama minna, siis enne magama minekut lasin ma kõigil mõtetel minna, sest sellele hetkel polnud enam oluline, mis sai tehtud, mida ma pean homme tegema või veelgi kaugemas tulevikus.

Tasakaal – oskus puhkuse ajal puhata ning tööajal efektiivselt töötada.

Mentor õpetas mulle eelkõige seda, et oluline on tasakaal – oskus puhkuse ajal puhata ja tööajal efektiivselt töötada. Mida aeg edasi, seda enam ma hakkasin armastama BodyBalance’it, sest see trenn kandis endas seda mõtet, mis ma tundsin, et pean omaks võtma ja mis aitab mul edasi liikuda. Tasakaal. BodyBalance’i lõpus on alati selline osa, kus saad rahulikult lebada matil, nautida hetke ja täis laadida oma patareid. Ma usun, et päris paljude jaoks on see osa üsna raske, sest me lihtsalt ei oska puhata ja lihtsalt olla, aga nende pea nelja aastaga olen ma õppinud seda, et see on väga oluline.

anne
anne

Leave a Reply