36

MINU 2016

Üle pika aja otsustasin kalendermärkmikusse üles kirjutada oma eesmärgid. Selleks, et oleks siht, mille poole liikuda, mäletaksin lubadusi ka kahe kuu pärast ja mis peamine, et nad oleksid mul silmade ees. Lähtusin eesmärke kirjutades sellest, et need oleksid väljakutsuvad, kuid mitte võimatud. Sest kui võtta endale eesmärgiks midagi liiga suurt, siis võib juhtuda, et millalgi avastad isegi, et see on liig ja sa ei täida sellest isegi poolt, kuigi selleks oleksid võimeline. Samas mõni eesmärk tasubki jagada osadeks, et oleks pidevalt silmade ees, et millised etapid tuleb läbida selleks, et see täita.

Alustasin lihtsate asjade üles kirjutamisega, mida on küll raske mõõta, kas eesmärk sai täidetud või mitte, kuid kui need on silmade ees, siis saab kõik minna vaid paremuse poole. Ehk siis lubasin endale, et 2016. aastal naeratan rohkem, tunnustan inimesi enda ümber ja olen positiivsem ning julgem. Nende eesmärkide nägemine listis andis tõesti selle mõnusa tõuke, et neid järgida ja meeles pidada. Lisaks kirjutasin üles mõned sportlikud eesmärgid, milleks oli 20 trenni tegemine kuus, 1000km jooksmine aastas, 60 kätekõverduse tegemine, 15 minuti hoidmine plangus, paabulinnu poos ning ühe uue trenni külastamine (või trenni, kus pole ammu käinud).

Oli eesmärke, mis takistasid mul alla andmast. Ehk siis lubasin endale, et lõpetan ülikooli (see nägi algul võimatuna, sest kartsin inglise keele B2 eksamit nagu tuld) ning saan kätte BodyBalance’i litsentsi. Kui tead, et oled endale lubanud, siis ületad ka takistused, minu puhul see igatahes toimis. Mitte et ma oleks üldiselt allaandja-tüüpi, kuid endale antud lubadused on midagi, mida ma murda ei soovi. Pole hullemat tunnet, kui enda alt vedamine. Seega hoidusin sihi silmade ees ja andsin endast parima, et läheks nii nagu ma soovinud olen.

Ja kõik head, mis eelmisel aastal oli, ei oleks ma eesmärke üles kirjutades ette kujutanudki. Ehk mu aasta kujunes väga põnevaks, samas ka väljakutsuvaks. Mäletan, kui ütlesin endale, et kui suudan inglise keele eksami tehtud, siis pole olemas midagi, millega ma hakkama ei saaks. Ehk pärast eksamit, kui on raskem hetk tulnud, olengi meenutanud seda lauset, mis ma enne inglise keele eksamit endale ütlesin. Ja see on tegelikult üsna hea viis, kuidas end julgustada.

Esinesin sellel aastal nii mitmelgi inspiratsioonikoolitusel ning mida aeg edasi, seda vabamalt tunnen end. Samas, iga kord on midagi, mis toob mind mugavustsoonist välja ning õpetab mulle midagi uut. Käisin detsembrikuus rääkimas Audentese erakooli 9. klassi õpilastele enda tegemistest ja kuna ma polnud kunagi rääkinud järjest 45 minutit, siis oli natuke kõhe tunne küll. Mäletan oma kooliajast, et see 45 minutit oli nii pikk aeg, et tihti tekkis soov pinginaabriga juttu rääkida. Ja eks ma natuke kartsin seda, et nad hakkavad niimoodi jutustama, et ma ei saa edasi rääkida. Ja tõesti, juhtus nii, et ma pidin oma kõne vahepeal tegema paar “märkust” ehk ma vestlesin paari segajaga. Pärast vestlust nendega sain jälle edasi rääkida ja mul oli hea meel, et sain rahulikult lõpuni rääkida.

Mind kutsuti ka raadiosse rääkima kalendrist ja kui alguses tundus, et mis seal erilist on, et räägid lihtsalt mikrofoni ja kõik, siis kohal olles hakkas süda puperdama. Tegelikult hakkas vist juba hommikul, sest ärkasin hääleta ja suutsin vaid mõelda sellele, kui “hea” asjastus see on. Lõunaks oli mul hääl olemas, kuid natuke kähisev, aga sain räägitud ja jälle kogemuse võrra rikkamaks. Esinesin ka teles, kus Kristiinaga tegime hommikuvõimlemiseks kaks lugu BodyBalance’ist. Kuna Kristiina juhendas trenni, siis ma eriti närvis polnud. Küll aga oli väljakutsuv see, et tegime lühendatud versiooni lugudest ja pidime samal ajal liikuma samas suunas. Aga saime hästi hakkama ja väga tore oli.

Aprillis sain oma kaua oodatud BodyBalance’i litsentsi. Mida rohkem trenne juhendasin, seda enam tundsin, et see on minu jaoks ja see on midagi, mida ma teha soovin. Mul on hea meel, et ma selle teekonna ette võtsin, kuigi korra suutsin küll mõelda, et miks oli vaja endale üks lisaasi juurde võtta lisaks kooli lõpetamisele. Aga kui on unistus, siis pole miski võimatu. Juunis sain kätte oma bakalaureuse diplomi ja eriti super on see, et kool sai lõpetatud nominaalajaga. Kooliaeg möödus küll kiirelt, kuid algus oli üsna raske, sest ei olnud motivatsiooni. Kuid viimane aasta oli imeline ja sain ennast ületada nii mitmelgi korral.

Vahetult enne jõule sain teada, et laatatelt ja e-poes on mu disainiga seinakalendrid läbi müüdud. See oli nii hea uudis, et ma siiamaani tegelikult ei usu, et on nii palju neid, kes on valinud minu kalendri. See tähendab minu jaoks palju ja on üheks suurimaks komplimendiks.

Kokkuvõttes võin öelda, et mul on olnud suurepärane aasta, sest ma olen eelkõige õppinud ennast rohkem tundma, olen saanud lähedaseks kahe väga armsa inimesega, olen võtnud riski teha seda, mida armastan ning olen ellu viinud oma aasta eesmärgid ning unistused. Muidugi on seda, mis ootab täitmist ja mille poole püüdlen, kuid tuleb rahul olla sellega, mis on hetkel saavutatud ja kuhu olen jõudnud. Olen tänulik kõigile nendele superinimestele, kes on mu ümber, kes julgustavad mind lendama, täitma oma eesmärke. Kallid olete!

anne
anne

Leave a Reply