62

MA ARMASTAN SIND, EESTI!

Kui tihti kasutame kolme kõige ilusamat sõna? Julgen arvata, et mitte tihti, sest enamasti oleme hoos sellega, et märgata, millele võiks öelda “ma vihkan”. Kuid samamoodi nagu oleme õppinud märkama puuduseid, õppinud kritiseerima ja õppinud oma südamesse laskma negatiivsed tunded. Võiksime hoopis armastada rohkem. Ja märgata rohkem. Märgata neid väikeseid detaile enda ümber. Kas tead, kui ilusasti täna lumi langes, kattes terve maa? Kas tead, kui ilusad on puud, kui neile lumi langeb? Või see, kui ilus on lumevaip, kui päike kergelt peale paistab ja see justkui sädeleks?

Tead, kui hea on tunda? Tunda armastust. Armastust iseenda vastu. Armastust kodumaa vastu. Armastust selle vastu, mida teed. Armastust inimeste vastu, kes on Su ümber. Armastust oma kodu vastu. Armastust oma juurte vastu. Tunda armastust ja lihtsalt lasta sellel tundel tulla enda sisse ja lasta sellel tundel kasvada veel suuremaks.

Ma armastan Eestit. Armastan talve, päikese käes sädelevat lund, karget hommikut ja kõige pehmemaid käpikuid. Armastan kevadet, seda esimest sooja tuult, linnulaulu ja kõige ilusamaid tulpe, mis peidust välja poevad. Armastan suve, päikese soojust, merekohinat ja jalutuskäike metsas. Armastan sügist, vihmaseid õhtuid, kus saab kerra pugeda ja lugeda, värvilisi lehti puudel ja kollaseid kummikuid. Armastan inimesi, kes on mu ümber. Armastan seda tunnet, mis minus tekib, kui mõtlen erilistele inimestele. Armastan ennast sellisena nagu olen. Armastan oma tööd ja seda, et saan tänu sellele armastust jagada. Armastan alati tulla peale puhkusreisi tagasi, sest siin ootab kodusoojus. Armastan seda tunnet, mis tekib iga kord, kui tutvustan kellelegi kodumaad. Armastan oma juuri: Tammsaaret ja Rauda. Ma armastan Sind, Eesti!

anne
anne

Leave a Reply