6

KUIDAS MINUST SAI ETTEVÕTJA

See oli pea kolm aastat tagasi, kui otsustasin, et minust saab osaühingu osanik. Mäletan seda hetke, kui digiallkirjastasin lepingud ja tundsin, et nüüd on mu elu otsustatud. Sellel hetkel tundus, nagu ma peaksin igavesti sellega tegelema ja enam tagasi teed pole. Tegelikult polnud asi üldse nii hull – alati on võimalus uksed kinni panna ja alustad millegi uuega. Kui veel natuke ajas tagasi minna, siis minu esimene kokku puude ettevõtlusega oli umbes kuus aastat tagasi, kui vend andis võimaluse joonistada kalendrisse pildid ja mul oli kõrvalt võimalus näha, kuidas need asjad siiski toimivad.

Ka järgmisel kalendril oli võimalus mul joonistada pildid, kuid seekord olid kõik pildid minu joonistatud. Ja see tunne, kui esimest korda nägin oma kalendrit Selveris – uskumatu! Ja see emotsioon on mul veel nii hästi meeles ja iga kord toob naeratuse näole. Kunagi põhikooli aegadel sain kingituseks Navitrolla kalendri ja ma olin nii suur fänn sellel kalendril, sest seal olid pildid, mitte fotod. Hiljem olin ma veendunud, et minu piltidega kalender peaks ka olemas olema ja nii ma vaikselt sellest unistasin. Kalendris olevaid pilte näed portfooliost.

Neli aastat tagasi osalesin noorteprogrammis Entrum, mis oli suunatud just koolinoortele, kes soovivad ettevõtlikud olla ja oma ideed ellu viia. Mu vend otsustas osa võtta ning ta küsis ka minult, et kas osaleksin ka selles programmis. Ma polnud sellest ideest eriti vaimustunud, sest ma ei arvanud, et ma ettevõtlik olen, pigem lihtsalt inimene, kes soovib tegeleda loominguliste ülesannetega. Kuid läks nii, et juba esimene sessioon mulle meeldis, sest esinejad olid inspireerivad ning samuti olid päevajuhid väga ägedad. Ühesõnaga sain sellise motivatsiooni süsti, et tahtsin seda iga kuu kogeda, seega otsustasin ka programmist osa võtta. Ja kui juba osa võtta, siis anda endast parim!

Liitusin venna meeskonnaga ning hakkasime koos tegema maailma kõige ägedamat koolinoorte päevikut – okei, me ise uskusime, et teeme kõige ägedama päeviku. Tegime koostööd Timeriga, kes ühtlasi on kõige suurem kalendrite ja päevikute müüja, ja läbirääkimiste tulemusel sai meie ülesandeks teha olemasolevast päevikust ägedam versioon. Kuigi me ise uskusime, et oleme palju ambitsioonikamad ja suudame lahedamat asja teha, siis sai meie jaoks üsna väljakutsuvaks ülesandeks teha nii-öelda vanast asjast uus ja parem versioon. Ehk siis me tegime küsitlusi ja uurisime noortel, mis peaks päevikus olema. Ja kokkuvõttes sai päris hea noortepäevik. Boonusena sain ise joonistada kaanepildi. Seega täitus minu põhikooliaegne unistus, et poes oleks müügil päevik, kus oleks minu joonistatud pilt.

001

Noortepäevikute ja kalendrite tegemine tundus minu jaoks põnev ning nii läkski, et kolm aastat tagasi sai minust ettevõtja. Kui enne olime tegelenud peamiselt vennaga koos, siis kolm aastat tagasi pidin aasta aega ise hakkama saama ehk siis ise juhtima kogu tegevust ning tegelema meeskonnaga. Ehk siis mu õlule langes üsna suur vastutus, mis algul tundus ikka väga suur. Sest lisaks sellele, et ettevõtte näol ootasid mind kohustused, olin otsustanud ülikooli õppima minna. Ehk siis mind ootas ees üsna crazy aeg. Kindlasti oli kogu selle aasta jooksul liiga palju muretsemist ja ülemõtlemist, sest seda kõike tundus liiga palju. Kuid tagantjärgi võin ma öelda, et tegemist oli ääretult põneva aastaga ning selle aja jooksul õppisin ma end paremini tundma. Järgnev aasta oli juba oluliselt lihtsam ja see aasta otsustasin tegeleda vaid disaini ja kalendri kokku panemisega, et oleks rohkem aega tegeleda kooliasjadega – ehk siis eesmärk oli kool lõpetada nominaalajaga.

Praegu, kus üks etapp on taas kord läbi saanud, ehk ülikool läbi, ei oska ma täpselt öelda, et mis ma edasi teen. Ma tean seda, et mulle meeldib disain ja kujundamine – seega uus kalender kindlasti tuleb. Aga üldiselt liiguvad mu mõtted uue väljakutse suunas – ma ei tea, kas see veel tähendab seda, et üks uks saab suletud ja teine avatud või jäävad mõlemad uksed avatuks.

anne
anne

Leave a Reply