27

HOMMIKUJOOKS

Mõni inimene ajab hommikul kohvi, mina vajan hommikujooksu. See on midagi, mida ma armastan hommikute juures väga. Mulle meeldib teadmine, et saan alustada oma päeva veetes aega iseendaga. See on hea võimalus leida endas see tasakaal ning justkui laadida enda patareid täis ees olevaks päevaks. See on suurepärane võimalus, et kuulata oma keha ja olla oma mõtetega kahekesi, ilma et keegi teine nõuaks tähelepanu. See on aeg iseendale. Hommikujooks on minu jaoks pigem emotsionaalse tähendusega kui trenn. Jooksen reeglina igal hommikul 15-20 minutit.

Aasta alguses oli selline periood, kus asendasin hommikujooksu õhtuse jooksuga, sest hommikud tundusid nii külmana ja parem mõte oli juua hommikul teed ja olla soojas toas nii kaua kui võimalik. Aga üsna pea sain ma aru, et hommikujooksudes on midagi erilist ja ma naasin taas hommikuti jooksurajale. Minult on küsitud, et mis ma siis teen kui ma haige olen? Kas lähen ka siis jooksma? Jooksma enam ei lähe, aga siiski lähen jalutama või teen kiirkõndi – oleneb, milline enesetunne mul on. Kuu aega tagasi võtsin vastu otsuse, et kui on hommikul tunne, et soovin jalutada, siis teen seda. Enne olin ma pigem seda meelt, et iga hinna eest tuleb joosta ja nii kiiresti kui võimalik.

img_7086

img_7140

img_7144

img_7141

Olen viimasel ajal õppinud seda, et taastav sörkjooks on väga oluline ja aitab pikemas perspektiivis kaasa sellele, et jooksutulemused paranevad. Veel kuu aega tagasi pidin end sundima, et joosta aeglasemalt, sest pidevalt oli tunne, et areng toimub vaid siis, kui proovin iga kord kiiremini joosta. Nüüd aga on taastuvad jooksud ühed mu lemmikud – mõnus on kulgeda ja märgata rohkem ilusat parki, neid puid ning inimesi, kes mööduvad. Rahulik sörkjooks annab tõesti väga mõnusa enesetunde ja mul on hea meel, et ma selleni jõudsin.

Kui ma Pärnus elasin, siis käisin enamasti jõe ääres jooksmas, kus oli alati teatud vaikus ja rahu. Vees on alati midagi erilist. Esimest korda Tallinnasse tulles oli mul nii kahju, et ei saanud minna jõe äärde jooksma. Elasin esimese ülikooli aasta ühiselamus, mis oli merele hästi lähedal, hakkasin käima mere ääres jooksmas. Ja nüüd käin enamasti kas Kadrioru pargis jooksmas või jooksen mööda Pirita promenaadi. Promenaadi võlu on selles, et joostes tagasi kesklinna poole, avaneb imekaunis vaade Tallinna siluetile. See on nii ilus ja ma olen igakord müüdud, kui seda näen.

anne
anne

Leave a Reply