7

AVALIKUST ESINEMISEST

Paljud inimesed kardavad avalikku esinemist paaniliselt. Mis saab, kui mul läheb sassi? Mis saab, kui mu hääl hakkab värisema? Või kui ma ei suuda rääkida arusaadavalt? Või kui tekib liiga suur paus? Peas tiirlevad erinevad küsimused ja tundub, et vastust neile justkui ei ole. On vaid küsimused, mis tekitavad meis hirme ning panevad kartma lava veel rohkem. Kuigi suure tõenäosusega, kui sind on palutud esinema, siis oled ka sa selles valdkonnas pädev ja tegelikult ei peaks ju probleemi olema sellega, et sa ei saa hakkama või sa ei oska rääkida. Oli ka aeg, kus ma kartsin esinemist meeletult. Olgem ausad, isegi klassi ees jutustamine või luuletuse esitamine tundus paraja väljakutsena ja lihtsam tundus lasta emal selleks päevaks puudumisetõend kirjutada kui võtta end kokku. Okei, tegelikult puudumistõendit pole ma kunagi lasknud sellepärast kirjutada, aga kiusatus on küll olnud.

Ja mis juhtus? Kuna meie koolis oli traditsioon teha jõuluheategu ja meie klassi idee oli toetada ühte koolikaaslast, kelle kodu maha põles, siis tuli mul rääkida kogu ideest õpetajate koosolekul. Klassijuhataja rääkis veel, et need koosolekud on samasugused nagu tunnid ehk siis enamus õpetajaid tegelevad oma asjadega – see mõte rahustas mind. Kuid reaalsus oli see, et ma seisin seal ees, käed värisesid ja rääkisin ja rääkisin ja mingi hetk tundus, et ma ei saa hakkama. Lihtsalt ei suuda edasi rääkida, sest selline närv oli sees. Kuidagi sain ma räägitud ja paberid koos infoga õpetajatele antud ja siis lahkusin klassiruumist.

Järgmine esinemine ootas ees juba kuu aja pärast ja see oli luulekava esitamine. Sellel hetkel teadsin juba, et ettevalmistus on oluline ja mida kindlamalt ma oma teksti tean, seda lihtsam mul ka laval oli. Seega, läks lihtsamini, aga närvis olin ma endiselt. Jõulukontserdil kõne pidamine koos klassiõega tervele koolile – see pani käed korralikult värisema, aga ma otsustasin, et ei anna alla. Ja sealt edasi… Kõnevõistlus koolis, siis linnas… Noorteprogrammi Entrumis superfinaalil oma idee kaitsmine. Iga kord lihvisin ma oma kõne, harjutasin kõne nii peegli ees kui ka õdedele ja kuna praktikat oli lühikese aja jooksul nii palju, siis oli ka lihtsam lavale minna.

Ülikooli esimesel aastal esinesin inspiratsioonikoolituste raames Pärnu linna koolides ja kuigi ma tundsin end suhteliselt hästi, olin ma paberis kinni. Mõte sellest, et peaksin paberist loobuma, tundus võimatuna. Ma olin mugavustsoonis, kus ma uskusin sellesse, et kui mul on paber, siis ei saa midagi valesti minna – maha suudan ma ju ikka lugeda? Tõsi, see võttis lava närvi oluliselt vähemaks, aga ma teadsin, et saab veel paremini ja on võimalus enesekindlust treenida. Inglise keeles esinemine Brüsselis pani mind veel proovile ja sellel hetkel tundus küll paberist loobumine võimatuna.

Teisel aastal juhtus midagi ootamatut. Olin mentoritekoolitusel ja vend mainis mulle enne, et ta esineb seal. Mäletan, et ta veel küsis minu käest midagi üle ka seoses meie mentoritega – meil oli kaks mentorit sellel ajal, kui me ise osalesime noorteprogrammis Entrum. Vend oli laval ja parasjagu rääkis just sellest, et kuidas me mentoritega edasi suhtlema ja kuidas nad meile toeks on olnud ja on ikka veel. Mina suhtlesin ühe mentoriga rohkem kui teisega ja vennal oli vastupidi. Ja küsiti siis seda, et kas on hea, kui on kaks mentorit. Ja siis kutsuti mind lavale rääkima sellest, millised suhted meil mentoritega praegu on ja mida ma hindasin ise kõige rohkem Entrumi aastal. Algul võttis pahviks küll, sest ma polnud ju ette valmistanud, et ma pean lavale minema ja kusagil sajale inimesele rääkima. Aga otsustasin lavale minna ja rääkida nii, nagu ma räägiksin oma sõbrale sellest, kuidas mu Entrumi aasta välja nägi.

Kolmandal aastal hakkasin üsna varakult harjutama oma kõne. Otsustasin rääkida valju häälega ette antud teemal ehk siis lähtusin põhimõttest, et kui inimene mu käest küsiks, siis mida ma räägiks? Tavaliselt ju vestluse ajal pole aega väga kaua oma vastust läbi mõelda. Mõned päevad hiljem mõtlesin, et panen siiski kõne paberile kirja, hakkasin kirjutama ja siis mõistsin, et mul on sellest oluliselt lihtsam rääkida loomulikult kui kirjutada valmis kõne. Ja nii ma harjutasin veel ja veel kuni esinemise päeval oli mul hea enesetunne. Ma teadsin, millest ma räägin. Ma mõtlesin enda peas läbi võimalikud küsimused. Võtsin igaks juhuks kaasa märkmed, kuhu kirjutasin lühidalt üles kõne struktuuri. Pärast seda pole ma kordagi tundnud, et ma peaksin kõne läbi kirjutama – suulisest harjutamisest piisab täiesti.

Seega valmista oma kõne ette, tunne oma publikut ja jää iseendaks!

anne
anne

Leave a Reply