Anne Hanni | ANNA ENDAST PARIM
590
post-template-default,single,single-post,postid-590,single-format-standard,ajax_fade,page_not_loaded,,paspartu_enabled,paspartu_on_bottom_fixed,qode_grid_1300,qode-content-sidebar-responsive,qode-theme-ver-1.6.7,qode-theme-c-site theme,wpb-js-composer js-comp-ver-5.5.2,vc_responsive

ANNA ENDAST PARIM

Sügisel kohtasin ma koolitusel esinedes kõige vahvamaid noori, kes olid kuulajateks. Üks noormees küsis minu käest, et kas mul läheb kunagi midagi valesti ka või et kas on sellist hetke, kus on teadmatus? Ma arvan, et noormees võis ise olla abiturient, sest tema küsimused olid enamasti seotud just sellega, et mida siis pärast kooli edasi teha ja kuidas valida see õige eriala. Ma mäletan, et see küsimus tuli minu jaoks üsna ootamatut, kuigi eks ma natuke rääkisin oma kõnes ka ebaõnnestumistest, kuid peamiselt võin ma siiski öelda, et kui ka midagi läheb esimesel korral valesti, siis edasi püüan ma seda olukorda nii palju parandada, kui see on võimaik.

Ehk siis ma ei oska öelda, kas mul on midagi sellist, mis oleks väga-väga valesti läinud ja et ma oleks tagasilöögi pärast loobunud millestki? Küll võin ma öelda seda, et mu elus on olnud midagi, mille nimel olen ma pidanud pingutama rohkem, kui ma algul arvasin, et seda tegema pean. Kui saabus esimene tagasilöök, siis ma polnud väga kurb ja seda sellele põhjusel, et ma teadsin, et ma teen seda esimest korda ja kuna mul eelnev kogemus täiesti puudus, siis ei tundunud see minu jaoks katastroofina. Kui saabus teine tagasilöök, siis ma muutusin natuke juba murelikumaks ja hakkasin endas kahtlema, et ehk mulle siiski ei sobi see, mida ma nii väga saada tahan.

Kuid kuna mu ümber on suurepärased toetavad inimesed, siis ma leidsin, et ma annan endale ühe võimaluse veel. Pealegi, tagasiside, mis ma sain, oli samuti julgustav. Kuna areng oli toimunud, kuid endiselt oli veel seda, mis polnud piisavalt hea. Ma teadsin, et kolmas võimalus on mu viimane ja see lisas pingeid. Proovisin sellest üle olla, kuid juhtus see, mida ma ei oleks tahtnud, et juhtub. Kes ikka tahaks kaotada, eks? Küll aga ma pean tunnistama, et ma olin löödud, pettunud endas ja veelgi kahtlev selles, kas ma liigun õiges suunas ja kas ma tõesti teen õiget asja. Aga ma sain  lisavõimaluse ja näpunäiteid, kuidas saada veel paremaks ja kuidas saavutada see, millest ma unistasin.

Mäletan veel seda hommikut – alustasin päeva oma lemmiktrenniga ja treeneri lõpusõnad olid nii motiveerivad ja ma tõesti uskusin neisse. Uskusin sellesse, et kui ma annan endast parima, siis ma olengi endaga rahul. Ja et see on parim, mida ma sellel hetkel teha saan. Ma hingasin sügavalt välja ja tundsin, kuidas ma rahunen ja et ma olen valmis andma oma parima ja sellel hetkel polnud enam minu jaoks oluline, kas ma jõuan selle tulemuseni, mida ma nii väga ootasin või mitte. Vaid oluline oli lihtsalt anda hetke parim ja nautida seda, mida ma teen. Ja ma lõdvestusin ja tundsin, et saan jälle selgelt mõelda.

Iga kord, kui ees on mõni pingelisem hetk või tunne on, et eesolevast sündmusest oleneb nii palju, siis minu jaoks on kõige olulisem anda endast parim ja see, kuidas keegi teine hindab mu sooritust, on teisejärguline. Kui Sa annad endast selle hetke võimaliku parima, siis ei saa Sa ju pärast muretseda sellepärast, et Sa oleksid saanud midagi paremini teha? Sest Sa andsid endast parima ja see oligi see, mis Sa teha said.

No Comments

Post A Comment